1990. aasta Saksa DV parlamendivalimised

See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

1990. aasta Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendivalimised olid Rahvakoja (Volkskammer) valimised, mille otsustav valimispäev oli 18. märtsil 1990. Need olid Ida-Saksamaa esimesed vabad valimised pärast 1932. aastat.

Pärast teist maailmasõda kuulutati 7. oktoobril 1949 Nõukogude okupatsioonitsoonis välja marksistlik-leninistlik Saksa Demokraatlik Vabariik. 21. aprillil 1946 oli okupatsioonitsoonis moodustatud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) ja Saksamaa Kommunistliku Partei (KPD) pealesunnitud ühinemisel Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands, SED). Kuigi ühinemine pidanuks olema võrdne, pääsesid seal kiirelt domineerima kommunistid. Kõik 1950–1986 toimunud valimised olid tüüpilised kommunistlikud valimised:

• Hääletussedelil oli ainult üks nimekiri – Saksa Demokraatliku Vabariigi Rahvusrinne (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik), valijad said kas nimekirja poolt või vastu hääletada.
• Et jätta muljet mitmeparteilisest demokraatiast, eksisteerisid küll ka teised parteid, kuid tegelikult pidid nad kuuluma Rahvusrinde alla ja oma eksistentsi jätkumiseks aktsepteerima SED juhtrolli. Parteidele ei jagatud mandaate mitte hääletustulemuste põhjal, vaid fikseeritud kvoodiga.
• Valimised ei olnud salajased, Rahvusrinne võitis alati vähemalt 99,5% poolthääli (1986. aastal 99,94%), vastu hääletajaid võidi hiljem taga kiusata.

Alates 4. septembrist 1989 olid toimunud Saksa DVs valitsusvastased demonstratsioonid. 7. oktoobril, Saksa DV 40. aastapäeval, toimunud demonstratsioonid suruti maha, ligi 3500 demonstranti arreteeriti. 9. oktoobril toimus Leipzigis 70 000 osavõtjaga demonstratsioon, mida kohalikud valitsusjuhid, saamata Ida-Berliinist kindlaid käske, ei julgenud maha suruda. See viis kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni: 18. oktoobril sunniti erru minema SED peasekretär Erich Honecker, novembris loobus SED võimumonopolist ja teistel parteidel lubati tegutseda iseseisvalt. Opositsioonigrupid alustasid nn ümarlaua (Zentraler Runder Tisch) koosolekuid, millega hiljem liitusid SED esindajad reformide teemal läbirääkimiseks. Esimesel kohtumisel 7. detsembril 1989 teatati, et vabad Rahvakoja valimised toimuvad 6. mail 1990.

20. veebruaril 1990 võttis Rahvakoda vastu valimisseaduse, millega Rahvakoda vähendati 400 liikmeni ja otsustati, et valimised toimuvad proportsionaalselt parteinimekirjade alusel ilma valimiskünniseta. Mandaatide jagamine toimunuks suurimate ülejääkide meetodiga ringkondade (Bezirk) vahel.^[1] Lubati ka parteide ühisrindeid, nii liitus Saksamaa Liberaaldemokraatlik Partei (LDPD) mõne väiksema parteiga Vabade Demokraatide Liiduks (Bund Freier Demokraten), samamoodi sündis Liit 90 (Bündnis 90), lisaks liitusid omavahel rohelised ning Sõltumatu Naisteühendus (Unabhängiger Frauenverband). Kuid pärast ümarlauda ja Hans Modrowi valitsuse nõupidamisi teatati 28. jaanuaril 1990, et valimised toimuvad kokkulepitust varem, 18. märtsil, seega sai valimiskampaania kesta ainult seitse nädalat.

SED muutis oma nime Demokraatliku Sotsialismi Parteiks (Partei des Demokratischen Sozialismus, PDS) ja loobus marksism-leninismist demokraatliku sotsialismi kasuks. Ainult PDS-il oligi funktsioneeriv parteimasin ja piisavalt raha, teised parteid pidid alustama algusest. Samas tulid neile appi Lääne-Saksamaa parteid: igat CDU kohalikku parteid toetas mõni Lääne-Saksa CDU haru, samas Baieri sõsarpartei CSU toetas Saksa Sotsiaalliitu (Deutsche Soziale Union, DSU) ja FDP toetas BFD-d.^[2] CDU, DSU ja Demokraatlik Algus (Demokratischer Aufbruch) moodustasid valimisliidu Liit Saksamaa Eest (Allianz für Deutschland).

Algul oli suuremaks favoriidiks SPD, mis oli alles äsja taasloodud iseseisva parteina, ei omanud sidemeid SEDga, kuid tänu sidemetele Lääne-Saksa SPDga oli see piisavalt kõrge profiiliga ja suurte ressurssidega. Lisaks oli Weimari vabariigi ajal enamus SDV alast SPD kantsiks. Lisaks ei olnud Ida-Saksamaal suuri katoliiklikke alasid peale Eichsfeldi Tüüringi lääneosas, mis oleks CDUd toetanud. Lisaks peeti parempoolseid parteisid (CDU, LDPD, NDPD (Rahvusdemokraatlik Partei)) nn blokiparteideks Rahvusrindes osalemise tõttu ja kaheldi, kas nad suudavad end reformida. Arvamusküsitlused ennustasid suurt edu SPDle: ühes veebruari alguse küsitluses ennustati 54% SPD, 12% PDS ja 11% CDU.

Kuid järgmiste Lääne-Saksamaa valimiste SPD kantslerikandidaat, Saarimaa peaminister Oskar Lafontaine oli taasühinemise suhtes skeptiline, samal ajal kui CDU parteijuht, liidukantsler Helmut Kohl tegi taasühinemise nii Lääne- kui ka Ida-Saksa CDU peaeesmärgiks. Selle toetamiseks pidasid ligi 80 CDU ja CSU tipp-poliitikut ligi 400 kampaaniaüritust, 20. veebruaril 1990 kogunes Erfurdis Kohli kuulama ligi 150 000 inimest, Chemnitzis ligi 200 000.^[3]

AfD valimisloosungiks oli "Nie wieder Sozialismus" ("Mitte kunagi enam sotsialism"), programmi tähtsamad osad olid Saksamaa taasühinemine põhiseaduse alusel, eraomandi õigus, piiramatu kaubandusvabadus, Lääne investoritele kõikide piirangute kaotamine ja kohene Saksa DV marga vahetus Saksa marga vastu kursiga 1:1, lisaks sotsiaalhoolekandesüsteemi ja keskkonnakaitseprogrammi loomine, kindel energiavarustatus, Saksamaa Liitvabariigiga seaduste harmoniseerimine, pressivabadus ja endiste liidumaade taastamine.^[4]

22.–25. veebruaril 1990 võeti Leipzigis vastu SPD põhiprogramm, milleks oli liikumine ökoloogilise suunitlusega sotsiaalse turumajanduse suunas.

PDS võttis selge suuna demokraatlikule sotsialismile, soovides radikaalset demilitariseerimist nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal, inimeste solidaarsust, vastutustundlikku loodusmajandamist, Saksa DV sotsiaalsete väärtuste ja saavutuste säilimist, lisaks SED maareformi jätkamist. Partei ei toetanud taasühinemist, soovides konföderaalset struktuuri ja järkjärgulist üleminekut neutraalsele, demilitariseeritud Saksa konföderatsioonile.^[5]